ARS Projektiruum 10.10.–3.11.2024 (E–P kl 12–18)
Esitlus ja avamine 14. oktoobril kl 18.00
Fotod: Viktor Burkivski
Tammetalu oma näitusest: “Kasutan Projektiruumi võimalusena uurida loomepsühholoogiat, püüan jõuda jälile isiklikele, eripärastele, võib-olla isegi veidratena näivatele vajadustele maalijana. Toon välja mõned oma protsessitööd.
Siin, ARS projektiruumis, kus on avarust ja õhku, igale maalile vajalikku autonoomset puhast ruumi (mida muudes näitusesaalides krooniliselt napib), saan tuua ajutiselt oma vaatevälja tagasi mõned mulle olulised teosed erakogudest, mida ma ise avalikus ruumis või näitusetingimustes vahepealse suletud perioodi tõttu või muudel põhjustel pole näinudki. Üheski proffitgaleriis ei tuleks selline autorile loominguliselt väga vajalik tunnetustegevus kõne allagi. Aga kunstnik vajab näitust mitte niivõrd müügiks, nagu see viimasel ajal vaikimisi üldiselt omaks võetud, vaid pigem oma tööde ja iseenda nägemiseks distantsilt, oma koha, arengute ja loome analüüsiks.
Loodan avada mõne ammu-unustatud akna, luua enesele võimalus pilguheiduks mõnele teeotsale, millelt jätkamine võib just praegu parimaks käivitajaks osutuda.
Minu jaoks tähendab maalinäituse loomine alati eeskätt ruumi loomist. Ruumi tasakaalu loomist. St ekspositsiooni loovad minu jaoks läbi omavaheliste suhete kolm suurust: maalid (kui moodulid, millest võin vastavalt vajadustele luua erinevaid kooslusi); ruum, mis peab inspireerima; valgused, mis on hoolikalt kaalutud ja läbi mõeldud, minu poolt põhjendatuks loetud isegi juhul, kui see valgus peaaegu puudub või asendatud ebatraditsiooniliselt maalile sihitud punktvalguse või mingi, antud juhul veidravõitu kohaspetsiifilise leidvariandiga.
Näiteks olgu selle näituse Projektiruumi Väike Tuba, kus eksponeeritakse protsessisarja, mille tigedaim maaliprotsessiosa ongi 7 aastat jutti kulgenud peaaegu pimeduse piiril, vastavalt päevavalguse puhkemisele või selle kadumisele koos õhtu saabumisega ateljeeruumis. Et Projektiruumi väikeses toas punktvalgus, mida eelistaksin, puudub, tõin siia täies südamerahus just selle kohaspetsiifilise leidvariandi mida maja pakkus: ühe siinse asuka diskolambi, mis aga mingil viisil isegi tõlgib siia seda valgusrezhiimi tollest ruumist, kus neid Piazza-vaateid maalisin. Sealsete ülaltlähtuvate läbijooksude-veeavariide tõttu sai elektrijuhtmestik ellujäämise huvides lihtsalt välja lõigatud. Maalida saab kas päevavalges või siis õhtul sissepaistva kuu ja tähtede ning tugeva, kuid mitte liiga stabiilse linnavalgustuse (suurlinnatuled!) ja muidugi teatud kellast alates vilkuvate tänavakoristuse või politsei diskobusside paistel.
Nende piltide maalimisrütm on sõltunud hämariku muutumisest pimeduseks ja seetõttu (muidugi ka aastaegade vahetumise erakordselt kiire käigu tõttu) on see sari ikka veel pooleli (kaks moodulit neljast siiski juba valmis).
Meenutades seda 7-aastast protsessi, tundub nii, et tähelepanu ja tööind muutuvad teravaimaks just hämaruse saabudes. Sa tahad kasutada iga viimast hetke, kuid juba laskuva pimeduse rüppe mattudes muutuvad värvid järjest enam must-valgeks. Võid muidugi jätkata, et siis hommikul huvi ja üllatusega imeks panna, et mis seal hämaruse varjus tehtud sai või mis seal üldse juhtus.
Just seda protsessi-juhtumit siin väiksema ruumi pimeduses diskolambi lilla-valgel näemegi.
Niisiis, mulle on ruum, maalid, nende paigutus ruumis ja valgus (siin minu enda poolt läbimõeldud ja maalile sihitud terav punkt), ja sellest valgusest maalile laskuv, seal ettearvamatut dünaamikat loov vaataja vari - või siis valguse puudumine sootuks - võrdväärselt tähtsad komponendid. Maalid, ruum ja valgused. Näitus sünnib nende omavahelistest suhetest ja koosmõjust.
Valgus installatsiooni loova materjalina on mulle ammu hästi meelepärane vahend olnud, juba 1993st, valgusest-maalist-inimvarjudest paralleelprojektis Vaal galeriis ja Vabaduse väljaku tunnelis, 1995 Est.Fem-il jne.”
Koos näituse avamisega esitles Tammetalu ARS Projektiruumis ka oma vastilmunud trükist, kunstnikukataloogi I osa „Tammetalu. Lühike sissevaade loome-CV-sse”. Kataloogi esimene vihik on rõhuga TT loometee varasemal ajalool. Tammetalu kunstnikualbum on zhurnaaliformaadis valik ja kiirpilguline ülevaade kunstniku ca 40 aasta pikkusele loomeloole, mis koos ruumis esitatuga manifesteerib Tammetalu kunstnikuvabadust valida-vahetada vaatepunkte-platvorme, tehnikaid, jääda määratlematuks, olla vabas voolamises.
Trükis „Tammetalu. Lühike sissevaade loome-CV-sse”:
tekstid kunstiteadlastelt Mai Levinilt, Harry Liivrannalt ning kunstnik Raoul Kurvitza intervjuu Tammetaluga
64 lk, 80 illustratsiooni
Kujundaja: Tiina Ubar
Trükise väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Tiina Tammetalu (1961) on kunstnik. Lõpetas ERKI 1989 aastal maalikunstnikuna ja õppis EKA interdistsiplinaarse kunsti MAs aastatel 2003-2006. On tegutsenud erinevatel visuaalaladel. Maalikunstis on Tammetalule iseloomulikud suured formaadid, jõulised kujundid. On läbi mitme aastakümne kestnud kontseptuaalse signatuursarja “Eesti Maastik” (maal, installatsioon ja keskkond) autor. Tammetalu on tegutsenud vaheldumisi mitmes loomevallas. Interdistsiplinaarse kunstnikuna järgib kaasaegse looja vabadust olla pigem määratlematu, meediateülene, vahetada vabalt vaatepunkte ja väljendusvahendeid. Esimesed teosed avalikkuses aastast 1983. Alates 1987 aktiivne näitusetegevus. 1987-1988 Rühm T liige, (nb! 87-88 olid Rühm T läbimurdenäitused, vb just seetõttu, et kaasati maalijatena Tammetalu ja Pere?). Isiknäitused alates 1991. Eesti Kunstnike Lidu liige alates 1992.
Tammetalu protsessikunsti kohta jagab saaliseinal mõtteid kunstiteadlane Harry Liivrand.
Näitust on toetanud: Eesti Kunstnike Liit, Tallinna Kunstihoone, Mart Eriku Kunstikogu ja erakogud.
MEEDIA
תגובות