GÜ galerii 27.01.–14.02.2025
E–R 12–18
Näituse avamine 28. 01 kell 18.00
Sõnad tulevad minu juurde
paluvad ühe asja ära korraldada
ma olen magamata
ütlen
mu kõht valutab
ainult sina saad seda teha
käivad nad peale
you`re the man
ma ei ole vormis
ütlen
mida te tahate
nad vaatavad üksteisele otsa
luuletust
luuletust?
nad vaatavad mulle otsa
sa ei pea vormis olema
sa oled vorm
vormituse enda vorm
they broke the mold
afterwards
ütlevad nad naerdes
ja sõnade naer
ei ole lihtne asi
kuulata
ei tule täna minult luuletust
ütlen juttu lõpetades
aga nad ei lähe ära
seisavad reas
vaatavad
sõnatult
ega jää vait.
Mart Kangur “Pöörduks”,Tallinn, 2024.
Lugedes neid ridu, asendusid minu mõtetes "sõnad" joontega. Koroonaaegsest harjumusest regulaarselt enese ümbrust joonistades jäädvustada, kujunes pikkamisi palju mitmekesisem praktika. Igal päeval, tunnil, hetkel on oma meeleolu, oma struktuur ja kujund, mis aimdub ainult selles hetkes. Seda kinni püüdes rakendan korraks oma kohaloluvõimet. Avardan ning puhastan tähelepanu samal ajal. Kõik asjad asetuvad oma õigetele kohtadele.
Struktuur, mis on joonistades silme ees, ühendub mingil moel selle struktuuriga, mida kannan oma kuklas. Kuklapundar. Puuvõrad on ainult vahendid. Ühendusteed läbivad seda hetke, kus inimene parasjagu ringi kondab, võtavad sealt igasuguseid asju kaasa ning panevad vahetevahel ka juurde. Oksad on kõigest vahendid, rada on oluline. Et see ei rohtuks. Või vastupidi- just natuke ikka rohtuks ka...
Kuklapuntra ja paberi ühendusteele võib sattuda igasuguseid asju- jämedakoelisi raskeid poliitilisi mänge, mis rõhuvad oma pruunis maisuses, hetkeks lahvatanud värvidega inimeste suhtlemisi, kuskilt enesele teed rajanud tundliku struktuuriga täpne helikeel...
Ühiskondlikust ja isiklikust toimetamisest alguse saanud impulsid on sel teekonnal võrdsed, mõlemal suunal on ruumi. Ruumi on ka tähtedele ja sõnadele, mida mitmes töös kohtab.
Eksponeeritud on rida joonistusi, mis valmisid aastatel 2023-2024 Eesti eri paigus.
Hindan väga joonistusmeediumi vahetust. Kuivpastell ja söepliiats on selles mõttes lähedased savile. Kirg joonistamise vastu on minus alati olemas olnud ja ülikoolis õppimise ajal algasid kõik päevad joonistamise tundidega Kaljo Põllu käe all, graafikatudengite meeldivas seltskonnas. Oli kombeks, et graafika ja skulptuuritudengid joonistasid ühes grupis koos. Nüüd jõudsin selles vormis esimese näituseni.
Leena Kuutma on sündinud 1974 Tallinnas, lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri eriala 1996. aastal. Näitustel esineb alates aastast 1993.Ta on teinud mitmeid isiknäitusi, osalenud arvukatel grupinäitustel Eestis ning välismaal. Alates 1994 osalenud kokku üle viiekümnel workshopil, sümpoosionil ja konkursil, töötades puidu, kivi, lume ja jääga.. Pikalt on tegev olnud keraamika ja kunstihariduse valdkondades. Tema loominguline käekiri on tihti hübriidne ning seotud peamiselt skulptuurile omase ruumikogemuse ja keraamikale iseloomulike materjaliteadmiste ühendamisega. Kuutma on varasemalt kasutanud joonistustehnikaid keraamikas ning teda kõnetavad ka avaliku ruumi ja monumentaalkunsti teemad.
Tema töid on paljudes erakogudes, avalikest kogudest Pärnu Uue Kunsti Muuseumi ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kollektsioonides ning avalikus ruumis Eestis, Saksamaal, Austrias, Türgis, Taanis, Lätis, Leedus.
Leena Kuutma kuulub Eesti Kunstnike Liitu, Eesti Keraamikute Liitu ja Eesti Kujurite Ühendusse.
tel. 5296820
Comments